Mis oleks, kui paneme Eesti järgmiste aastate kliimategevused rahvakoguga paika?

Artikkel ökovisioonide-teemalisest Vikerkaarest, september 2019

Teele Pehk, demokraatiaedendaja

Üle maailma lahendatakse nurjatuid probleeme arutleva demokraatia meetodiga (meil tuntud kui rahvakogu). Olgu polariseerivaks teemaks sisserändajate parem lõimumine, tuumaenergia tulevik, abortide lubamine, valimissüsteemi uuendamine või kestlik areng – rahvakogud on end õigustanud poliitiliste muutuste käivitajana (vt nt Goodin “Innovating Democracy. Democratic Theory and Practice After the Deliberative Turn”, 2008). Miks muidu kaardistab OECD rahvakogude juurutamise võimalusi valitsustes? Ja euroliidu stsenaariumid tuleviku valitsemisest 2030+ nimetavad aruteludel põhinevaid otsustusprotsesse peatseks peavooluks.    

Prantsusmaa on kuulutanud, et korraldab kliimateemalise rahvakogu selleks, et töötada välja plaan süsinikumaksu kehtestamiseks. Suur-Britannia parlamendi kuus komisjoni kuulutasid juunis, et korraldavad üleriigilise kliimakogu. Londoni linnapea on ka ideest vaimustunud. See on ilmselt alles algus teiste riikide ja suurlinnade kliimakogudele. 

Mida me Eestis ootame? Meil on võimalus olla algataja-riikide seas ning korraldada kliimakogu oma digitarkuse ja väikese riigi paindlikkusega. Neli rahvakogu või selle laadset protsessi on meil juba toimunud, viimatine Metsakogu oli keskkonnaministeeriumi tellitud. See on hea märk, et avalik sektor on uuendusteks valmis ja julgeb otsuste omanikeringi laiendada.       

Miks just rahvakogu meetod? 

Kollektiivse tarkuse kasutamise meetodeid on maailmas palju. Rahvakogu sobib hästi keskkonnateemadel tegevusplaani väljatöötamiseks, kuna keskkonnaga seonduv on mitmetahuline ja nurjatu, ühtlasi muutunud poliitiliselt ülesköetud teemaks. Samal ajal puudutab keskkond igat inimest.   

Konkreetsemalt rahvakogu meetodi kasudest: 

1. sellisel algusest lõpuni disainitud viisil saab ka üldist teadlikkust kliimakriisist ja meie valikuvõimalustest tõsta. Selle eelduseks on meedia kaasatus ja protsessi pidev kajastamine. Tänu avatusele ja läbipaistvusele saab igaüks protsessi jälgida ning  sellesse panustada – ja niimoodi kasvab kliimalahenduste omanikering; 
2. teaduslikult on tõestatud, et osalejate teadmiste tõusu ja muidu ebamugavate otsuste (nt keskkonnamaksud) poolt hääletamise vahel on selge seos. Rahvakogus on esimene faas alati õppimine, kus ekspertidel, faktidel ja teadustulemustel on oluline koht. Tavapärane referendum sellist teadmiste avardamist ei hõlma; 
3. aitab liikuda iganenud “otsusta-teavita-kaitse” poliitikakujundamise viisist palju vastutavama “kaasa-arutle-otsusta” viisi suunas. Otsuseid ei tee poliitiline esindus, vaid juhuslikult valitud ja ühiskonna läbilõiget esindav elanike kogu. Sellise mini-avalikkuse peal saabki testida ääretult ebamugavaid otsuseid, olgu nendeks uute maksude kehtestamine või kannapööre senises majandusmudelis;  
4. aitab oma valdkonnas tegutsevaid ametnikke, eksperte, poliitikuid ja huvikaitsjaid ühise eesmärgi nimel – nt järgmiste aastate vältimatud kliimasammud Eestis – kokku tuua, nende vahel koostöökultuuri luua. Rahvakogu on seega eriti sobiv poliitiliste vaidluste  taha kinni jäänud ühiskondlike teemade lahendamiseks; 
5. loob soodsa õhkkonna konsensuse tekkimiseks tänu hoolikale protsessidisainile. Rahvakogu saab toimuda, kui on teada, kes ettepanekuid ellu hakkab viima. Sõltumatu korraldaja (või korraldav võrgustik) ja kogu protsessi avatus ja jälgitavus tagab lõppotsuste legitiimsuse. Juhuslikult valitud esindajad eemaldavad poliitilise kallutatuse võimaluse;   
6. arutelude ja otsustamise järel pakutud lahendused on tavapärase poliitikakujundamisega võrreldes julgemad, kuna tuginevad objektiivsele ekspertteabele ja alternatiivide kaalumisele. Lisaks motiveerib osalejaid teadmine, et ettepanekud on valitsusele siduvad. Jaapanis otsustati elanikekoguga poolelijäänud tuumareaktori edasiehitamine, Iirimaal vee- ja kinnisvaramaksu kehtestamine.

Mõni võib küsida, et miks jälle arutada, kui tegelikult on vaja kiireid tegusid elukeskkonna päästmisel. Aga mõelge – ehk pole me senini piisavalt struktureeritult arutanud? Võibolla pole arutelud olnud sisend järgnevatele tegudele? Kliima-rahvakogu lõppedes saaksimegi keskenduda tegutsemisele, mitte enam arutamisele. Samas, miski ei keela selliseid rahvakogusid regulaarselt toimumast. Miks mitte ka regionaalselt, kogukondades või omavalitsuste korraldatuna.  

Kuidas näeks kliima-rahvakogu välja? 

Suurbritannias arutlevaid kogusid korraldav Involve toob välja järgmised kohustuslikud elemendid: 

• peab olema tellitud nende poolt, kes kasutavad soovitusi tegevuste alusena: kuigi rahvakogud on soovituslikud, omavad väljatöötatud ettepanekud avaliku arvamuse kaalu ja sisu. Üle-eestilise kliimakogu tellija oleks loogiliselt valitsus või Riigikogu. Tulemused saab teha kohustuslikuks ka omavalitsustele või siis korraldada eel-kliimakogusid just kohalikele probleemidele teadmusel põhinevate lahenduste töössepanekuks; 
• rahvakogu liikmed valitakse juhuslikult, et esindada rahvastikku vanuseliselt, sugude lõikes, sissetulekute jms osas. Rahvakogu on kui mini-avalikkus, mis tegeleb olulise probleemi lahendamisega. Selleks et juhuslikult valitud inimeste aega ja panust väärtustada (ja tagada kõigi valitute osalemine), makstakse neile sümboolset tasu.  
• piisavalt aega kaalutletud otsustamiseks: osalejad vajavad aega, et kuulata, õppida, küsida, kaalutleda ja otsustada. Tavaliselt toimub rahvakogu mitmel nädalavahetusel. Esimene etapp on alati õppimine: eksperdid jagavad kliimateemalisi fakte, huvirühmad oma poliitikaeelistusi. Teine etapp on aruteludel põhinev kaalutlemine: osalejad mõtestavad õpitut nii individuaalselt kui rühmades. Kolmandas etapis otsustatakse ettepanekute üle kas individuaalselt hääletades või konsensuseni jõudes;
• rahvakogu peab korraldama teemast sõltumatu organisatsioon või võrgustik, kes keskendub ainult protsessi disainile ja läbiviimisele. Korraldaja tagab  arutelupäevade laudade moderaatorid, ekspertide kogu, poliitilise seotuse, samuti tagab meedia järjepideva kaasatuse; 
• rahvakogu protsessi peab juhendama nõuandev rühm, mis koosneb spetsialistidest ja huvirühmadest. Nõuandjad kontrollivad rahvakogu osalejatele antavate faktide ja ekspertteabe tasakaalustatust, katvust ja õigsust.    

Rahvakogust tekkivad ettepanekud suunduvad valitsusele ärategemisele. Kuna “tellija” peab olema algusest peale teada ja ka tegutsemiseks valmis, siis ei saagi kliimakogu ilma valitsuse  pühendumiseta käivitada. See omakorda on motivatsiooniks kõigile osalejaile. Kui aga poliitiline pühendumine protsessi käigus peaks kaduma, saab seda rahvakogu ettepanekute laia omanikuringiga taastada.      

Keskkonnaorganisatsioonid juba tihendavad omavahelist koostööd. Noored on juba tänavatel väljendamas muret oma elukeskkonna pärast. Valitsus on viimane, kes veel “magab”. Samas oleks kliimakogu hea viis ühiskonnas usaldust tõsta. Arutlusel ja kollektiivsel tarkusel põhinev avalik poliitikakujundamine on iseenesest usaldusväärsem kui pelgalt esindusdemokraatlik valitsus. Ettevalmistused selliseks üleriigiliseks kliimakoguks juba käivad.